Triatlon

Triatlon nõuab järjepidevust

Triatlon on maailmas ja ka Eestis viimastel aastatel palju populaarsust võitnud ja kiiresti arenev vastupidavusala, millest on kujunenud ülemaailmse harrastajaskonnaga edukate ja sihikindlate inimeste sport. Populaarsuse taga peitub ühest küljest üldine harrastusspordi buum, teisalt inimeste kasvav soov ennast proovile panna kolmel erineva iseloomuga alal.

Kogu aeg joosta või rattaga sõita on küll tore, aga triatloni võluna võib esile tuua treeningute mitmekesisuse ja sellega kaasneva füüsilise vormi, mille saavutamine ainult ühe konkreetse alaga tegeledes pole võimalik.
Triatloni distantsid.

Ilmselt on tuntuimaks triatloni distantsiks niinimetatud “Raudmehe triatlon” oma esmapilgul hirmutavatena tunduvate distantsidega (3,8km ujumist, 180km rattasõitu, 42,2km jooksu). Aga algajatel ja triatloniga alustajatel ei tasu siiki ehmuda sest võistlusi peetakse ka märksa lühematel distantsidel, mis on jõukohased kõigile ja igal tasemel harrastajatele.

Standartsed distantsid on järgmised:

täispikk triatlon 3,8km ujumist, 180km rattasõitu, 42,2km jooksu
poolpikk triatlon 1,9km ujumist, 90km rattasõitu, 21,1km jooksu
olümpiadistants 1,5km ujumist, 40km rattasõitu, 10km jooksu
sprint 750m ujumist, 20km rattasõitu, 5km jooksu

Kõigil neil võistlusmaadel võetakse mõõtu ka Eestis ja pea igal võistlusel on kavas ka lühemad distantsid. Lühimad neist koosnevad 250m ujumisest, 10km rattasõidust ja 2,4km pikkusest jooksust algajatele harrastajatele, lisaks veelgi lühemad distantsid lastele.

Ujumine eeldab korralikku tehnikat
Enamjaolt on triatloniga alustajate varasem sporditaust seotud jooksmise või rattasõiduga ja seega on ujumine paljude jaoks nõrgim ala. Oma kestuselt ja distantsilt on ujumine triatloni osaaladest lühim, ent ometi hirmutab mõte sadu meetreid avaveeujumist paljusid, mistõttu võib tihti juhtuda, et potentsiaalsetele triatloniga tegelejatel jääb alaga tutvus tegemata. Võistlustel ujumises reegline väga suuri vahesid ei teki, aga oluline on säästa oma energiat järgnevaks. Tegemist on alaga, mis nõuab head koordinatsiooni ja tehnikat millega tagada sujuvus ning ökonoomsus. Lisaks käte ja jalgade tööle, on ülioluline ka hingamine, mida erinevalt rattasõidust või jooksmisest tuleb ajastada kooskõlas käte-jalgade liigutustega. Triatloniga alustamiseks piisab kui osata kasvõi ainult rinnuliujumist. Alaga edasi tegeledes on siiski vajalik omandada krooliujumise tehnika. Õnneks on tänapäeval tegutsemas aktiivsed triatloniklubid, kes on alati valmis algajaid igal osaalal abistama. Võimalik on osaleda nii ühistreeningutel, kui võtta ka eratunde kogenud treenerilt. Just ujumine on see triatloni osaala, mille korralikuks omandamiseks olekski kasulik konsulteerida mõne treeneriga sest valesti omandatud tehnikat on hiljem raske muuta.

Triatloni rattasõidu osa on tihti paljude lemmik. Oma kestuselt ja distantsil on ta pikim ning selle jooksul on võimalik kas palju võita või hoopistükkis kaotada. Rattatreeningud on inimestele meeltmööda, paraku on meie kliimas oluliseks faktoriks ilm ja rattasõitu erinevalt jooksust või ujumisest aastaringselt treenida ei saa. Talviselt perioodil saab rattasõidu suurepäraselt asendada suusatamisega ja ka sisetingimustes trenažööril sõiduga. Juhul, kui rattasõit on uus ala ja varasemiad kokkupuuteid sellega vähe, siis on taaskord põhjust uurida triatloniklubide juhendajate käest rattasõidu tehnika omapärasid, treeningmetoodikat ja teadmisi varustusest.

Jooksmine võib olla paljude harrastusportlaste tugevaimaks küljeks, aga jooksmine peale ujumist ning rattasõitu on hoopis teistsugune kogemus. Selleks ajaks, kui jooksma suundutakse on läbitud rattal hulk kilomeetreid ja jalad tunduvad peale rattalt maha astumist väga raskete ning jõuetutena. Et sellist alavahetust võimalikult sujuvaks teha, tuleb treeningutel harjutada just üleminekut rattasõidult jooksule. Piisab peale rattatreeningut ka mõne kilomeetrisest jooksulõigust, sest tähtis on harjutada just jooksulihaste valmisolekut peale rattasõitu. Jooksmine on kestuselt rattasõidust lühem ent kuna tegemist on viimase osaalaga, millele suundutakse arvestatava väsimusega, siis on jooksuetapp tihti raskeim. Vähetähtis pole ka asjaolu, et just jooksuga pannakse kogu võistlusele punkt ja seega kujuneb jooksust emotsionaalseim osa. Jooksu on võrdlemisi lihtne treenida, kuid et ta on kolmest alast kehale kõige laastavamalt mõjuv, siis tuleb jooksutreeninguid teha mõõdukalt.

Panusta vaimsele valmisolekule
Tasakaal on triatloniks treenimise üks olulisemaid momente. Mingil juhul ei tohiks ühegi triatloni osaala õnnestumist või tugevust võtta iseenesestmõistetavalt (“ma jaksan joosta, keskendun ujumisele” või “ujuda ei jaksa, kompenseerin selle ratta ja jooksuga”) ega jätta tähelepanuta oma nõrkasid külgesid. Treenimisel peab keskenduma kõigile kolmele alale. Kõigi kolme ala treenimine vähendab ka vigastuste riski (näiteks liigsest jooksmisest) ja võimaldab vältida ületreenimist, mis parimal juhul on lühiajalise loomuga, kuid halvimal juhul võib põhjustada kroonilist väsimust, vigastusi ja haigusi. Nagu iga spordiala juures on ka triatlonis oluline planeerida aega puhkuseks ja taastumiseks. Aasta sisse peaks kindlasti jääma vähemalt kuu aja pikkune puhkeperiood, kus treeningkoormus on madal või kohati puudub sootuks – niiviisi puhkab keha ja vaim ning kasvab motivatsioon taas treenida.
Vaimne valmisolek on triatlonis väga oluline. Triatlonis, nii nagu ka muudel spordialadel, on väga palju mõtlemises kinni. Nii näiteks on esmapilgul utoopilisena tunduv raudmehe distants hiljem läbimise järgselt analüüsides tegelikult täiesti tehtav enamike harrastussportlaste jaoks. Oluline on lihtsalt selleks valmisolek ja mitmekülgne ning sihipärane treening. Võtmesõnaks on siinkohal sihipärane ja järjekindel treening. Treenima peab pidevalt vähehaaval mõstuse piires. Vale on teha trenni harva ja palju korraga – see viib paratamatult varem või hiljem vigastusteni ja soovitud tulemust ei tule, mis omakorda viib motivatsiooni languseni.
Tegeledes seni ühe alaga ja võttes vastu otsusse valmistuda triatloniks, ei pea tingimata senisele treening-graafikule lisama tunde ja tunde treeninguid. Selle asemel tuleks asendada mõned tunnid, mis varem kulusid ainult ühe alaga tegelemiseks, teiste aladega tegelemiseks. Ent kui soovid, ambitsioonid ja võistlusdistantsid kasvavad, siis loomulikult peaks sellega kaasnema ka treeningtundide arv. Kui omal kogemusi vähe, siis alati on soovituslik konsulteerida targematega ja liituda mõne treeninggrupiga või triatloniklubiga, kus treeningualased teadmised ja kogemused olemas.

Tekst: Martin Meri
Fotod: Triathlon.org | ITU Media