Zone3 Swim Skin meestele

Ujumistrikoode kasutamine triatlonis

Triatlonis on varustusel ehk suurem roll, kui mõnel teisel spordialal. Varustust on triatleedil palju – mida tõsisemalt alaga tegeleda, seda enam tekib varustust. Olemas on nii iga üksikala tarbeks vajaminev varustus, kui ka triatlonispetsiifilised asjad.

Viimase kümnendi tehnoloogiline progress on kaasa toonud varustuse tootjate seas võidujooksu, kes arendab kergemaid, jäigemaid, tugevamaid, mugavamaid tooteid, mis kõik on mõeldud täitma üht eesmärki: säästa sportlase energiat võimaldades läbida distantsi kiiremini. Nagu maailmas tavaks on saanud, siis uusi lahendusi testitakse kõigepealt arvutisimulatsioonide abil, seejärel valmistatakse prototüübid ja jätkatakse katsetamist laboritingimustes. Viimases faasis liigutakse laboriruumidest välja reaalsetesse kasutustingimustesse.
Enamus uusi tooteid ilmub välja kõigepealt proffide kasutuses, nende tagasiside põhjal tehakse veel viimased muudatused enne toote laiale turule paiskamist.
Alljärgnevalt räägiksime ühest täis- ja poolpika distantsi proffide seas levinud tootest, mille vallas on viimastel aastatel toimunud mitmeid huvitavaid arenguid ja mis on mõjutanud ka uute reeglite kasutuselevõttu.

Triatlonireeglite kohaselt on ujumisetapil ujumiskalipso kasutamine keelatud, kui veetemperatuur ületab lubatud maksimaalse näidu, kusjuures maksimaalne lubatud veetemperatuur sõltub ujutavast distantsist. Kuna päris palju võistlusi peetakse soojas kliimas, kus vee- ja õhutemperatuurid on kõrged, siis juhtub tihti, et ujumiskalipso keelatakse ja ujuda tuleb ilma abistava kalipsota. Ilma kalipsota ujumine annab eelise tugevatele ujujatele, kuid spetsiaalse varustuse abil on üritatud siiski kalipsokeelust nö “mööda hiilida”. Aastatel 2007-2009 tegid ujumises ilma niinimetatud imetrikood, mille kasutamisega püstitati ujumises enneolematult suur hulk maailmarekordeid. Kuna toootjate tase oli ebaühtlane, siis polnud tipptrikood kõigile koondistele kättesaadavad ja kogu revolutsioon kulmineerus uute reeglite kehtestamisega.
Uute reeglite kohaselt oli (ja on tänaseni) keelatud ujuvust parandavate materjalide kasutamine (milleks on neopreen ja kumm) ning triatlonis kalipsovabal ujumisel ei tohi trikoo ulatuda kaelast ülespoole, katta käsi õlgadest allapoole, samuti põlvedest allapoole. Kuna Ironmani maailmameistrivõistlustel Hawaiil on alati olnud ujjumiskalipso keelatud, siis on olemas sportlaste poolt nõudmine ja seega peavad tootjad vastama ka pakkumisega. Just Hawaiid silmas pidades on välja arendatud spetsiaalsed ujumistrikood, mida kantakse triatlonivormi all võistlustel, kus ujumiskalipso kasutamine on keelatud.

Ajaloost ja ujumistrikoode esimene generatsioon

Sakslasest kahekornde Ironmani maailmameister Normann Stadler, oli aastaid tagasi tuntud tugevaima ratturina triatleetide seas. Tema nimel püsis mitmed aastad ka rattaraja rekord (4:18:23) ja ta oli Hawaiil esimese nelja seas viiel korral. Iga kord kaotas ta konkurentidele enim aega just ujumises, välja arvatud korra.

Aastal 2006 väljus Stadler veest liidritest ja teistest esikoha pretendentidest kõigest 30 sekundit hiljem ja rattarajal pani oma paremuse maksma ning lõpetas võitjana edestades lähimat konkurenti veidi enam, kui minutiga.

Järgneval aastal kaotas ta ujumisetapil parematele mitme minutiga ja oli hilisemas faasis sunnitud võistluse katkestama. Kuid mis oli 2006. aastal teisiti? Võib alati mõelda, et oli tema aasta ja sportlik vorm oli suurepärane, selles ei tasu muidugi kahelda. Kuid läheneme asjale varustuse poole pealt. Oma võiduaastal kandis ta ujumisetapil võistlusriietuse peal ujumistrikood, mis oli valmistatud õhukesest kummeeritud kangast (väga sarnane 2008 Pekingi olümpial ujujate poolt kantud trikoodele). Trikoo ei aidanud kaasa küll ujuvusele, kuid vähendas oluliselt veetakistust. Ka Stadleri enda sõnul oli tal trikoos mugavam ja kergem ujuda ning ta ei uskunud oma silmi, kui nägi end koos muidu temast tugevamata ujujatega koos tempot tegemas Järgnevatel aastatel sai ujumistrikoost kohustuslik varustuselement iga võitu ihkava triatleedi arsenalis ja Stadler kaotas oma eelise, mis tal ühena vähestest 2006. aastal oli.
2010 suvel keelati ka triatlonis kummeeritud materjalidest riietuse kasutamine võistlustel, kus kalipso oli keelatud. Sellega lõppes ujumistrikoode niinimetatud esimese generatsiooni kasutamine.

Teise generatsiooni ujumistrikood

Mõned tootjad tundsid siiki, et nad on võimelised uute reeglitega kohanduma ja välja töötama uue trikoo, mille abil sportlane vees kiiremaks muuta. Kuna aega ala suursündmuse, Hawaii Ironmani, toimumiseni nappis, siis asuti kiirelt asja kallale. Esimesed uutele reeglitele vastavad trikood valmisid niivõrd napilt, et saadeti otse Aasia tehastest sportlasteni ilma et enda töötajad neid eelnevalt näinud oleks.

Praegused ujumistrikood on ülimalt õhukesed, langevarjuriide sarnasest materjalist, väga vetthülgavad, mis tähendab, et nad ei ima üldse vett ning on seega eriti madala veetakistusega. Oma lõikelt on nad võrreldes tava spordiriietega väga liibuvad surudes keha võimalikult väikseks kokku – see jällegi vähendab veetakistust.
Kõik tootjad väidavad, et uued trikood aitavad ujumisele kaasa säästes energiat ja võimaldades kiiremaid ujumisaegasid. Tõe välja selgitamiseks on tehtud ka sõltumatuid teste, kus testiti erinevate tootjate trikoosid ja võrreldi ujumisaegasid. Testi tulemusel oli näha, et ujumistrikoodega oli ujuja aeg ca 2 – 2,5sek kiirem 100m kohta. Selline tulemus tähendaks Hawaii Ironmanil ca 1min 17sek kuni 1min 36sek ajalist võitu. Samal ajal jälgiti ka pulssi, et see oleks samasugune, kui ilma ujumistrikoota ujudes. Tähelepanuväärne oli ka fakt et ujumistrikood kasutades langes ujuja tõmmete arv, mis on seletatav sellega, et trikool on väiksem takistus ja ujuja suudab sama efektiivse tõmbega katta suurema vahemaa.

Näitena toodud testi tulemused ei pretendeeri absoluutsele tõele ja testis saavutatud ajaline võit ei pruugi olla 100% täpne, kuid ühte võib kindlasti järeldada – ujumistrikoost on abi. Testid on suutnud tõestada, et ujumistrikooga on energiakulu väiksem ja ujumise eeldatav aeg kiirem, kui ilma.

Tänapäeva tippspordis on tihti määravaks kõigest sekundikümnendikud – seda ka triatlonis ja ka täispikal distantsil. Sportlased võtavad rõõmuga vastu iga ajalise võidu ja ei soovi selles osas midagi konkurentidele “kinkida”. Öeldakse, et keegi pole nii tugev, et konkurentidele edumaad anda.

Tekst: Triatloniportaal | Martin Meri
Foto: Zone3